Mis on palve?
Palvetades me suhtleme Jumalaga. Järelikult on palve „vestlus Jumalaga“. Kui armastame kedagi, on üheks meie kõige suuremaks sooviks temaga koos olla ja suhelda. Kui armastame Jumalat, soovime me temaga vestelda:
„Kui inimene armastab oma sõpra, kas pole mitte loomulik tahta seda väljendada? Kuigi ta teab, et see sõber on tema armastusest teadlik, kas ta ei soovi siiski seda talle öelda? … On tõsi, et Jumal teab kõigi südamete soove, aga palvetamise soov on loomulik ning tuleneb inimese armastusest Jumala vastu.“
Seega peaksid meie palved olema nagu armastav vestlus Jumalaga. Palve kui suhtlus Jumalaga, keda me armastame, peaks olema midagi armsat ja erilist. Bahá’i kirjutistes öeldakse:
„Kõige kõrgemas palves palvetatakse armastusest Jumala vastu, mitte sellepärast, et Teda või põrgut kardetakse või loodetakse rikkusi või paradiisi pääsemist … Kui üks inimene armub teise inimesse, ei suuda ta olla oma armsama nime mainimata. Kui palju raskem on mitte nimetada Jumala nime, kui Temasse on armutud. … Vaimne inimene ei leia rõõmu milleski muus kui Jumalale kiitust pühitsedes.“
„Olemasolu maailmas ei ole midagi magusamat kui palve. Inimene peab elama palve seisundis. Kõige õnnistatum seisund on palve ja palumise seisund. Palve on vestlus Jumalaga. Kõige suurem saavutus või kõige armsam seisund ei ole miski muu kui vestlus Jumalaga.“
Tihti tulevad meie teele ette takistused ja väljakutsed. Palav, siiras ja pidev palumine aitab meil neid takistusi ületada ja õiges suunas sammuda. Palve aitab meil liikuda Jumala poole ning annab meile alati jõudu. Loomulik on otsida Jumala abi Temalt toetust paludes.
„Tea, tõesti, et nõrgale on kohane paluda Tugevat ning andide otsija peab anuma Hiilgavat ja Heldet. Kui inimene palub oma Issandat, pöördub Tema poole ja otsib Tema ookeanist ande, toob see palve valgust tema südamesse ja nägemisse, elu tema hinge ja vaimustust tema olemisse.“
Palve annab meile jõudu. Nii nagu meie keha vajab pidevat toitmist, et korralikult töötada, on seda vaja ka meie hingel. Palvet võib vaadata kui vaimutoitu, mis on tähtis meie vaimseks kasvuks.
„[Palve] loob vaimsust, tähelepanelikkust ja taevalikke tundeid, tekitab uusi Kuningriigi võlusid ning vastuvõtlikkust kõrgemale intelligentsile. Tänu nendele võludele suurenevad inimese oskused ja võimed. Kui anumat laiendatakse, suureneb ka vee hulk, ning kui janu kasvab, saab pilve and inimese maitsele sobivaks. See on palve saladus ja enda soovide teatavaks tegemise tarkus.“
Palvetades peaksime mõtlema Jumalale, mitte iseendale. Palvetades peaksime püüdma unustada maailma asjad, oma himud ja soovid ning selle asemel keskendama oma mõtted Jumalale. Bahá’i kirjutistes öeldakse:
„Unusta kõik peale Minu [Jumala] ja suhtle minu vaimuga. See tuleb Minu käsust, pea siis sellest kinni.“
Ei ole kerge end kõigest peale Jumala eraldada ja see nõuab aega ja kannatust. Mida enam on meie süda puhas ja vaba meie endi ettekujutustest ja soovidest, seda enam on meie palvetel mõju.
„Me peame püüdma saavutada seisundit, kus oleme eraldunud kõigist asjadest ja maailma rahvastest ning pöörduma ainult Jumala poole. Inimene peab sellesse seisundisse jõudmiseks natuke vaeva nägema, aga see nõuab tööd ja pingutust. Me suudame seda saavutada, mõeldes ja hoolides vähem materiaalsetest asjadest ning rohkem vaimsetest. Mida rohkem me eemaldume ühest, seda lähemale jõuame teisele. Valik on meie. Meie vaimne taju, vaade iseendasse peab olema avatud, et saaksime näha igal pool Jumala vaimu märke ja jälgi. Vaimuvalgust võib meile peegelduda kõikjalt.“
Kui me palvetame, on meil usku, et neid palveid võetakse kuuldakse ja neile vastatakse, isegi kui me ei mõista, kuidas. Kui hoida magnetit rauapuru kohal, lendab puru üles ja klammerdub magneti külge, aga gravitatsiooniseadusel ei ole sellega mingit pistmist. Gravitatsioonijõud ralendub purule nii nagu varemgi. Mis siin juhtus, oli see, et mängu tuli kõrgem jõud – üks teine jõud, mis on täpselt sama tavaline ja kalkuleeritud kui gravitatsioon. Samamoodi toob palve mängu kõrgemaid jõude, mis mõjutavad meie elu. Palve mõju võib olla suurem kui me ette suudame kujutada. Näiteks, kui veehoidla lüüsivärava peal natuke jõudu rakendada, võib nii sealt välja pääseda või selle abil reguleerida tohututes kogustes vett; või kui kasutada jõudu laeva rooliseade peal, võib nii muuta selle suure sõiduki kurssi. Jõud, mis toob nähtavale palvete vastuseid, on Jumala ammendamatu jõud. Paluja osa on vaid kasutada pisut jõudu, et vabastada või suunata Jumalikku Heldust, mis on alati valmis teenima neid, kes on õppinud selle poole pöörduma.
Palvetades me suhtleme Jumalaga. Järelikult on palve „vestlus Jumalaga“. Kui armastame kedagi, on üheks meie kõige suuremaks sooviks temaga koos olla ja suhelda. Kui armastame Jumalat, soovime me temaga vestelda:
„Kui inimene armastab oma sõpra, kas pole mitte loomulik tahta seda väljendada? Kuigi ta teab, et see sõber on tema armastusest teadlik, kas ta ei soovi siiski seda talle öelda? … On tõsi, et Jumal teab kõigi südamete soove, aga palvetamise soov on loomulik ning tuleneb inimese armastusest Jumala vastu.“
Seega peaksid meie palved olema nagu armastav vestlus Jumalaga. Palve kui suhtlus Jumalaga, keda me armastame, peaks olema midagi armsat ja erilist. Bahá’i kirjutistes öeldakse:
„Kõige kõrgemas palves palvetatakse armastusest Jumala vastu, mitte sellepärast, et Teda või põrgut kardetakse või loodetakse rikkusi või paradiisi pääsemist … Kui üks inimene armub teise inimesse, ei suuda ta olla oma armsama nime mainimata. Kui palju raskem on mitte nimetada Jumala nime, kui Temasse on armutud. … Vaimne inimene ei leia rõõmu milleski muus kui Jumalale kiitust pühitsedes.“
„Olemasolu maailmas ei ole midagi magusamat kui palve. Inimene peab elama palve seisundis. Kõige õnnistatum seisund on palve ja palumise seisund. Palve on vestlus Jumalaga. Kõige suurem saavutus või kõige armsam seisund ei ole miski muu kui vestlus Jumalaga.“
Tihti tulevad meie teele ette takistused ja väljakutsed. Palav, siiras ja pidev palumine aitab meil neid takistusi ületada ja õiges suunas sammuda. Palve aitab meil liikuda Jumala poole ning annab meile alati jõudu. Loomulik on otsida Jumala abi Temalt toetust paludes.
„Tea, tõesti, et nõrgale on kohane paluda Tugevat ning andide otsija peab anuma Hiilgavat ja Heldet. Kui inimene palub oma Issandat, pöördub Tema poole ja otsib Tema ookeanist ande, toob see palve valgust tema südamesse ja nägemisse, elu tema hinge ja vaimustust tema olemisse.“
Palve annab meile jõudu. Nii nagu meie keha vajab pidevat toitmist, et korralikult töötada, on seda vaja ka meie hingel. Palvet võib vaadata kui vaimutoitu, mis on tähtis meie vaimseks kasvuks.
„[Palve] loob vaimsust, tähelepanelikkust ja taevalikke tundeid, tekitab uusi Kuningriigi võlusid ning vastuvõtlikkust kõrgemale intelligentsile. Tänu nendele võludele suurenevad inimese oskused ja võimed. Kui anumat laiendatakse, suureneb ka vee hulk, ning kui janu kasvab, saab pilve and inimese maitsele sobivaks. See on palve saladus ja enda soovide teatavaks tegemise tarkus.“
Palvetades peaksime mõtlema Jumalale, mitte iseendale. Palvetades peaksime püüdma unustada maailma asjad, oma himud ja soovid ning selle asemel keskendama oma mõtted Jumalale. Bahá’i kirjutistes öeldakse:
„Unusta kõik peale Minu [Jumala] ja suhtle minu vaimuga. See tuleb Minu käsust, pea siis sellest kinni.“
Ei ole kerge end kõigest peale Jumala eraldada ja see nõuab aega ja kannatust. Mida enam on meie süda puhas ja vaba meie endi ettekujutustest ja soovidest, seda enam on meie palvetel mõju.
„Me peame püüdma saavutada seisundit, kus oleme eraldunud kõigist asjadest ja maailma rahvastest ning pöörduma ainult Jumala poole. Inimene peab sellesse seisundisse jõudmiseks natuke vaeva nägema, aga see nõuab tööd ja pingutust. Me suudame seda saavutada, mõeldes ja hoolides vähem materiaalsetest asjadest ning rohkem vaimsetest. Mida rohkem me eemaldume ühest, seda lähemale jõuame teisele. Valik on meie. Meie vaimne taju, vaade iseendasse peab olema avatud, et saaksime näha igal pool Jumala vaimu märke ja jälgi. Vaimuvalgust võib meile peegelduda kõikjalt.“
Kui me palvetame, on meil usku, et neid palveid võetakse kuuldakse ja neile vastatakse, isegi kui me ei mõista, kuidas. Kui hoida magnetit rauapuru kohal, lendab puru üles ja klammerdub magneti külge, aga gravitatsiooniseadusel ei ole sellega mingit pistmist. Gravitatsioonijõud ralendub purule nii nagu varemgi. Mis siin juhtus, oli see, et mängu tuli kõrgem jõud – üks teine jõud, mis on täpselt sama tavaline ja kalkuleeritud kui gravitatsioon. Samamoodi toob palve mängu kõrgemaid jõude, mis mõjutavad meie elu. Palve mõju võib olla suurem kui me ette suudame kujutada. Näiteks, kui veehoidla lüüsivärava peal natuke jõudu rakendada, võib nii sealt välja pääseda või selle abil reguleerida tohututes kogustes vett; või kui kasutada jõudu laeva rooliseade peal, võib nii muuta selle suure sõiduki kurssi. Jõud, mis toob nähtavale palvete vastuseid, on Jumala ammendamatu jõud. Paluja osa on vaid kasutada pisut jõudu, et vabastada või suunata Jumalikku Heldust, mis on alati valmis teenima neid, kes on õppinud selle poole pöörduma.
